Livin Aloha: Maunawili falls ja Lanikai beach

Eile käisime Jamesi ja meie korteri seltskonnaga Maunawili fallsis (See on see tore koseke Jason Mraz - "I'm Yours" muusikavideost). James võttis meid 11 paiku auto peale - saime jälle kastis sõita:)
Ilgelt jube mudarada viis sinna koskede juurde. Haises ka see pruun läga ja hoiatavad sildid olid lihasööjabakteri kohta. Sandra läks paljajalu ja oli ka esimene, kes perseli lendas. Selline tunne oli seal, nagu laseks lihtsalt sita sees liugu, kuigi tegelikult oli räigelt lõbus.
Lõpuks jõudsime kose juurde. Seal oli üks madalam hüppamiskoht ja siis kuskil kõrgel dzungli sees veel üks. Väga jube oli vaadata, kuidas inimesed sealt hüppasid, kuna tiik kuhu maanduma pidi on üliväike ja tuleb hüpata täpselt õigesse kohta, sest kui nt meetri jagu valesti hüppad, siis on all ainult nabani vesi ja päris koledasti võib asi lõppeda. Hüpata tuleb ka suht pimesi tunde järgi, kuna lehed varjavad ülevalt vaadates tiigi ära. James oli seekord ainuke, kes hüppas sealt kõrgelt. Alt hüppasid kõik peale Taavi vist, kes kartis lihasööjabakterit :D:D (oma Stairways katki kukutud jalgade tõttu).
Me otsustasime Krissu, Jamesi ja Sandraga veel esimesest kosest natuke edasi turnida mööda kaljusid. Ülevalt sai veel ühe teise kose juurde. Natuke jaurasime seal ja siis mõtlesime, et võiks veel edasi ronida. Turnisime mööda kaljunukke ja kive ja jõge natuke aega. Siis ronisime veel mingite puude otsast kõrgemale mäe otsa. All põhi kose juures oli palju turiste aga seal ülevalpool olime ainukesed. James ütles, et ka tema ei ole kunagi sealt kaugemale roninud, nii et otsustasime väheke eksploorida. Leidsime metsa seest mingi redeli, turnisime sealt üles ja leidsime mingisuguse imeliku kanali. Seda mööda edasi liikudes jõudsime mingi vääääga creepy silla juurde, mis üle jõe läks. Pooled astmed olid puudu ja allesolevad täiesti läbi mädanenud. Käepidemete konstruktsioon oli aga metallist, seega kogu kupatus seisis enamvähem püsti. James muidugi teatas, et tema kavatseb sealt üle ronida teiselepoole jõge (päris kõrgel oli see sild ja all põhimõtteliselt ainult kivid). Jõudis lõpuks teisele poole, kuigi vahepeal sild kõikus rõvedalt. Mõtlesime, et sitta kah siis - kui tema sai, saame meie ka. Hakkasime ronima 3kesi üksteise järel. Läksin ees. Päris keeruline, kuna sild oli suhteliselt lai, aga tuli astuda nii, et ühe jala toetad ühelepoole umbes 1-2 cm laiusele metallist ribale ja teise teisele poole (need kohad, kus kunagi puidust lauad olid kinnitatud olnud). Lõpus veel James karjus midagi, et siin on väga pekkis koht, et kui siia jõuate kunagi, siis saate aru. Jõudsimegi kuidagi lõppu turnitud ilma alla kukkumata. Siis sain aru, mille eest James meid hoiatas - mingi salakaval vastik inimsööjataim, kes oli ennast silla käepidemete ümber kerinud, ründas mind:D Sellised vastikud väiksed konksuga okkad, mis lihtsalt haakuvad naha külge ja enam lahti ei lase. Tõmbasime sõrmed ja käed lõhki. Ja samal ajal oli vaja veel puuduvatest astmetest üle saada ja käepide oli suht kasutuskõlbmatu nende taimede tõttu:D Jõudsime elusalt teisele poole ikkagi lõpuks:)
Edasi tuli veel neid imelikke kanaleid ja lõpuks jõudsime mingisuguse farmi juurde. Banaaniistandus oli äkki see? Pole kindel tegelikult, mis puud need täpselt olid. Üks logu roostes mahajäetud järelkäru oli ka seal. Üldiselt meenutas natuke stseeni mingi õudusfilmi algusest.
Rohkem midagi väga huvitavat sealt ei leidnud, seega trippisime teiste juurde alla tagasi. Saime veel kosest ka hüpata - nii mõnus. Mingi pisike 3-4 aastane neegripoiss oli ka seal kose äärel. Isa all julgustas teda, aga poisil nii jubedalt jalad värisesid, et lausa kahju hakkas temast. Lõpuks ikkagi hüppas kogu rahva aplodeerimise saatel:)
Hakkasime tagasi auto poole liikuma, kuid meie autojuht James oli tänu iga 10 minuti tagant toimuvatele "veinipausidele" pääääris purjus juba. Selline 5 liitrine veinikott oli meil, millest tema oli ilmselt umbes poole ära joonud. Ta küll ütles, et ta on täiesti okei ja võimeline sõitma, kuid saime ta lõpuks ikka ära räägitud ja panime Taavi rooli. Ei oleks vist väga mõislik sõita nii, et 4 inimest on lahtiselt autokastis ja juht on purupurjus.

Edasi sõitsime Lanikai randa, mida loetakse üheks maailma top 10 rannaks. Tõsiselt ilus oli seal. Vesi oli niii sinine ja läbipaistev ja liiv oli pehme nagu siid. Lihtsalt istusime ja nautisime. Anna leidis liiva seest mingi lapse ärakaotatud liivavormid....pärast leidsid poisid mingi surnud eluka ka :D:D:D Väga rõve.
Koju jõudes käisime kõik pesus, küürisime muda jalgadelt maha ja sättisime end korda väljaminekuks. Saime Jamesiga kokku ja läksime Kings Pub'i. Sealt pidi saama suurt ja head pitsat (tegelikult polnud see üldse nii suur kui lootsime ja me Liisi ja Sandraga saime kogemata suure asemel veel keskmise). Sõime pitsa ära ja siis James läks küsima, et miks me väiksema saime....selle peale tehti meile uus suur pitsa tasuta :)
Hea oli see küll tegelikult. Alguses mõtlesime, et läheks veel linna edasi, aga pärast sööki olime kõik nii väsinud, et otsustasime koju magama minna. Kõndisime tänaval ja järsku kuuleme mingit imelikku häält, nagu mingi pump läheks tööle. Ja siis järsku lendab Liisile suure survega veejuga otse selga - mingi murukastja, mis oli natuke valele poole suunatud ehk otse keset kõnniteed. Mõtlesime, et keegi raudselt kuskil varjatud kaamera taga vaatab ja irvitab.

Aga okei..tsau-pakaa. Pildid ka siin: