Eelmisel reedel käisime lähedalasuvas vihmametsas Manoa falls trailil.
Tegu oli suhteliselt lühikese rajaga, jõudsime koseni umbes poole
tunniga. Teepeale jäid ka mõned Lost'i ja Jurassic Park'i võttepaigad.
Avatari metsa meenutas see ka. Rada oli jälle üpris mudane, kuiva alaga
ikka kohale ei saa. Lõpuks jõudsime koseni, tegime mõned pildid ja
hakkasime alla tagasi tulema. Tegelikult läks üks suletud rada veel
edasi, aga otsustasime ikka seekord sinna mitte ronima hakata. See oli
väga õige tegu, kuna paar minutit hiljem hakkas paduvihma kallama. Raja
alguses olid ka hoiatavad sildid mudalaviinide kohta vihma korral nii et
ronisime kiirelt alla. Kõik riided olid läbimärjad, isegi seljakoti
sisemus. Vaikselt hakkas mudavool ka tugevamaks minema, ei teagi mis
nendest inimestest sai, kes alles sel hetkel üles minema hakkasid, kui
me juba poolel teel alla olime.
Päris lõbus matk oli iseenesest, kuigi pärast hakkas läbimärgade riietega üsna külm. Bussini oli aega nii et hakkasime Maria hääletama. Üks auto jäi seisma: ees istus isa ja tema downi sündroomiga poeg ja tagaistmel kaks väikest umbes 5 aastast kaksikut poissi. Kuna nad olid lastetoolides, pidime nende vahele ennast pressima, nii et istusin Mari süles kõveras asendis. See downik ütles ka, et mingi märja koera hais on siin. Haha - no pole ime, kui me nii läbivettinud olime.
Järgmine päev käisime Taaviga surfamas. See oli siis minu esimene surfamine üldse! Võtsime Mokust laua (eestlaste jaoks on tund aega laualaenutust 5 doltsi) ja läksime Waikiki randa. Üks Bradi sõber oli ka kaasas, keda Taavi lubas õpetada (mitte et ta ise väga oskaks aga okei) :D
Tegelikult oli palju lihtsam, kui kartsin - sain isegi ühe korra püsti. Vahepeal oli päris hirmus ka, kui hoog tohutusuureks läks ja peaaegu oleks mingi hiigelkanuu minust üle sõitnud:D
Lõpuks olin niiii väsinud - käed olid valusad ja puusakontidel ja põlvedel verevalumid - aga kõik oli seda väärt :)
Kui nüüd natuke paranen, siis lähen kindlasti uuesti!
Pildid Manoa Fallsist:
Päris lõbus matk oli iseenesest, kuigi pärast hakkas läbimärgade riietega üsna külm. Bussini oli aega nii et hakkasime Maria hääletama. Üks auto jäi seisma: ees istus isa ja tema downi sündroomiga poeg ja tagaistmel kaks väikest umbes 5 aastast kaksikut poissi. Kuna nad olid lastetoolides, pidime nende vahele ennast pressima, nii et istusin Mari süles kõveras asendis. See downik ütles ka, et mingi märja koera hais on siin. Haha - no pole ime, kui me nii läbivettinud olime.
Järgmine päev käisime Taaviga surfamas. See oli siis minu esimene surfamine üldse! Võtsime Mokust laua (eestlaste jaoks on tund aega laualaenutust 5 doltsi) ja läksime Waikiki randa. Üks Bradi sõber oli ka kaasas, keda Taavi lubas õpetada (mitte et ta ise väga oskaks aga okei) :D
Tegelikult oli palju lihtsam, kui kartsin - sain isegi ühe korra püsti. Vahepeal oli päris hirmus ka, kui hoog tohutusuureks läks ja peaaegu oleks mingi hiigelkanuu minust üle sõitnud:D
Lõpuks olin niiii väsinud - käed olid valusad ja puusakontidel ja põlvedel verevalumid - aga kõik oli seda väärt :)
Kui nüüd natuke paranen, siis lähen kindlasti uuesti!
Pildid Manoa Fallsist:
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar