Livin Aloha: juuni 2013

Jälle pole eriti aega olnud kirjutada, aga nüüd üritan selle nädala tegevused kokku võtta.
Pühapäeval tähistasid Hawaii eestlased jaanipäeva. Kell 10 hommikul läksime Liisiga bussi peale ja sõitsime natuke alla 2 tunni saare läänerannikule. Kogu tee oli hullult pilves ja vihmane (tegu ju siiski jaanipäevaga). Lõpuks jõudsime lõpp-peatusesse - seal oli üks nunnu väike rannake, kuhu teisi ootama asusime. Janno ja filmicrew pidid umbes 1,5 h pärast meile autoga järgi jõudma, nii et sättisime ennast rannaliivale sisse. Pilves oli ikkagi, nii et väga päevitada ei saanud, aga Liisi kooris ikkagi ennast pesu/bikiinide väele (ja põles selle lühikese ajaga ja läbi paksude pilvede totaalselt ära:D). Ma mõtlesin, et kastan korra varbad vette, aga juhtus nii et mingisugune hiigellaine lõi mu läbimärjaks.
Järgmise bussiga tulid Rita ja Mona, kes meiega ühinesid ja varsti tuldigi meile autoga järgi. Istusime 10kesi autokastis - väga kitsas oli ja jalad surid täiesti ära, aga muidu oli fun. Hiljem oli mingi kamp lausa 14kesi seal samas kastis sõitnud. Ma küll ei kujuta ette, kuidas see võimalik oli, aga jah.
Jõudsime siis meie toredasse jaanipäevaranda. Esimene asi mida nägin ookeani poole pilku heites - DELFIINID! Ja neid oli nii palju. Ujusid seal 6 või 8ste gruppidena. Laura ja Maarja läksid kohe boogie-boardide ja snorgedamisvarustusega neid jälitama. Tagasi tulles laenasime Liisiga neilt laudu ja maske ja läksime ka ookeanile ulpima. Ujusime ja ujusime ja lõpuks olime juba delfiinide jälitamisest nii hoogu läinud, et tagasi rannale vaadates olid inimesed vaid väikesed mustad täpikesed. Vaade oli awesome (kahju, et veekindlat kaamerat pole). Ja siis see juhtuski. Liisi järsku karjub "Vaata nad on siinsamas!". Ja delfiinid lihtsalt ujusid meie kõrvalt paari meetri kauguselt mööda. Nii lahe :)
Vahepeal oli natuke hirmus ka, kui oled mitmekümne meetri sügavuses tumedas ookeanivees - äkki tuleb mõni hai ka meid uudistama. Õnneks ei tulnud ikkagi....paari värvilist lahedat kala nägin veel põhjas.
Peale 1,5 tunnist snorgeldamist ujusime tagasi randa. Liisi oli natuke aeglasem, kuna ei püsinud laua peal eriti ja pole just super ujuja. Kohalikud tahtsid teda juba päästma minna, aga õnneks oli ikka kõik kontrolli all.
Päike oli ka vahepeal välja tulnud ja asusime jaanipäeva tähistama. Sai isegi paar vorstikest lõkke peal grillitud, aga mingit normaalset liha siin Ameerikas küll ei müüda. Täiesti jube (igatsen eesti keefirimarinaadis seasašlõkki :(
Millalgi öösel hääletasin tagasi, kuna ei tahtnud seal magada ja hommikul pidi ka üks tööintervjuu olema (kuhu ma ikkagi ei jõudndu tegelikult)
Üks tüüp viis mu lennujaama ja seal olin suhteliselt eksinud, aga lõpuks leidsin väljapääsu ja järgmise autoga sain Waikikisse pmst maja ette. Muidugi jäi pool elu sinna jaanipäevale. Mul nt kell, rätik ja päikseprillid (esimesed 2 sain siiski tänu Raunole ja Matildele tagasi). Krissu tuli üldse paljajalu ilma plätudeta koju:P

Esmaspäeval oli suht tuim pohmakapäev ja midagi erilist ei teinudki. Vahepeal tulid meile 2 uut korterikaaslast (Anna ja Andres). Pidime Liisi ja Krissu toas mööblit ümber paigutama, et nende madrats sinna mahutada, aga lõpptulemus jäi päris okei vist, kuigi palju segadust tekitas alguses. Tundub vähemalt, et kõik inimesed saavad hetkel hästi läbi. Üks õhtu tegime ühise väljaskäigu ja rummijoomise. Alguses meenutas meie istumine siin korteris mingit klassiõhtut, kus tüdrukud istusid ühe laua taga ja poisid pundis teise laua taga ja mängisid võidu arvutimänge:D Pärast käisime väljas. Siin on ikka nii lihtne - Upstairsis mõtlesime Reelikaga, et ostame omale joogid ja järjekorras seistes tehti meile lausa kahed joogid korraga välja, nii et seisin seal mõlemas käes kokteiliklaas. Lihtne elu on siin naistel :P

Mingi päev käisime Sandra ja Krissuga Hiltoni pargis chillimas. Nägime pingviine ja istusime niisama. Pargis laua taga istudes käis järsku mingi räige lärakas - lind oli palmi pealt lauale sittunud ja see kõik pritsis laualt mulle käe peale (Nii ilus - nüüd peab küll rikkaks saama). Pärast läksime Krissuga randa, kuhu tulid ka tema sõbrad Mason ja Joey (ja kuna maailm on nii väike, siis tuli välja, et need on samad kutid, keda ma ükskord tööl olles kohtasin. Ainult et siis olid nad jube purjus ja ebameeldivad. Tegelikult on täitsa toredad isegi). Kutsusin ka Brandoni, kellega olin päeval tuttavaks saanud. Reelika lendas ka platsi mingi aeg.
Öösel läksime Reelika ja Krissuga Brandoni sõbra Thomase juurde. Üli ilus korter oli tal - super vaade. Seal õpetasime tüüpidele kuidas Bailat mängida, mis oli päris huvitav inglisekeeles. Üldse väga tore õhtu oli:)
Tutvusin veel paljude ägedate kohalikega. Ja Sandra varastas Hiltoni hotellist peldikupaberit!:) See oligi meil otsa lõppemas. Nii see elu siin käib.

Eile hommikul käisime Liisiga flaikutööd tegemas jälle. Tundus elu mõtetu päev ja paha ja väsinud oli olla ka. Samas see on tõsi, et siin alati midagi juhtub, kui lihtsalt väljas olla. Meie juurde tuli papagoimees Jimmy oma 4 laheda papsiga. Kaks neist on suuremad ja 2 väiksemad (Ruby ja Zack). Lasi nendel kahel väiksel nunnul siis meie peal ronida ja rääkis niisama juttu. Üli lahedad olevused. Ruby kudrutas seal liisi kõrva ääres ja tegi talle musi. Jimmy ütles, et kui veel natuke aega seal ootame, siis käib kodus ja toob meile oma teise linnu ka näha. 40 minuti pärast oligi tagasi kõige lahedama valge papagoiga maailmas. Papagoi nimi oli Sunshine, mida ta ka ise kõva ja selge häälega iga natukese aja tagant teatas. Lisaks veel "hello" ja "hi". Ta on lihtsalt selline papagoi, kes tahab koguage kalli saada ja musitada. Vahepeal nokkis oma selja pealt hunniku udusulgi ja toppis need Liisile suhu. See pidi ta lemmik mäng olema. Siis tuleb need suled talle näkku puhuda ja papagoi läks hullult elevile sellest:D Jimmy läks vahepeal korra poodi ja jättis Sunshine'i meie kantseldada. Igasugu turistid käisid pilte tegemas vahepeal meist ja lahedast linnukesest.
Kui mina Eestisse jõuan siis ma võtan endale papagoi täiesti kindlalt!!!! Maailma kõige lahedamad elukad on need :)

Õhtul viis Taavi sõber Brad meid välja sööma. Käisime ühes lahedas restoranis. Tellisin endale mingi "....Pork Belly". Väga ulmeline nägi välja - pole kunagi midagi sellist söönud, aga väga hea oli. Kõht oli pilgeni täis, aga ikkagi läksime pärast veel Yogurtlandi jätsi sööma. Kuhjasin kõik sada erinevat sorti endale topsi pluss veel igasugu toppinguid. Täiega hea oli ikka! Ja väljaspool Waikikit on see umbes 4 korda odavam kui siin. Waikikis on üldse kõik nii kallis :S

Täna lähme Maunawilisse koskesid vaatama... peangi jooksma nüüd. Tsauki ja järgmise kirjutamiseni.

Meie korteri päikseloojanguvaade

Taavi turnib

Pingud

Sheratoni bassein

Tomi korteri vaade

Jaanika päikseloojang

Delfiinid

Meie jaanipäeva rand

Liish

Ehitasid liumäge

Meie kämpamiskoht

Jaanid

Tantsulka

Jaanid

Ja videot eestlaste jaanipäevast Hawaiil näeb SIIN

Eile öösel/ täna hommikul oli kõige vingem päev siiamaani! Käisime Liisi, Krissu, Taavi, Kristjani, Kaspari ja Mariga Stairway to Heavenil ronimas. Üks Krissu tuttav (James) käib iga nädalavahetus kusagil lahedates kohtades matkamas ja võttis meid seekord kaasa. Reede öösel kell 1:35 lükkasime soojad riided selga ja hakkasime kodust kõndima Jamesiga kohtuma. Päris imelik oli tänaval kõndida pikkades teksades, pusa ja seljakotiga, kui inimesed lühikestes kleitides ja pükstes tänavatel pidutsesid ja jaurasid. Saime mõned imelikud pilgud.
Kui olime peaaegu kohtumispaika jõudnud, sõitis James meile autoga vastu ja ütles, et hüpaku kasti (5 inimest mahtus autosse sisse ja me ülejäänud sõitsime taga kastis - see on siin lubatud vist või siis politsei lihtsalt pigistab silma kinni, aga paljud harrastavad seda). Muidugi pidime sõitma läbi põhi klubide tänavate 5 inimest surutud auto kasti. Inimesed pildistasid meid ja vahepeal hüppas mingi suvaline purjus jorss sinna meie juurde :D

Autokastis sõit oli tegelikult täiega lahe. Tuul lehvitas juukseid ja mõnus oli. Ainult, et maanteele jõudes läks asi natuke hulluks - tuul oli nii tugev, et silmi ei saanud väga lahti või olid juuksed näos (väga raske on neid lahti kammida siiamaani). Vahepeal lendas mingi jura mulle ka puuotsast näkku, mis oli päris valus, aga õnneks olen terve ikka.

Jõudsime kohale Stairway to Heaveni juurde umbes 3 paiku. Räägitakse, et kella poole 4 paiku tuleb sinna valvur ja siis sinna minna ei saa enam. Inimesi on seal surma saanud isegi, seepärast ongi see matk keelatud tegelikult, aga ikka leidub hulljulgeid, kes sinna ronivad (nagu meie :D).
Ronisime aia vahelt läbi ja taskulampide valguses asusime raja algust otsima. Taskulampi tohtis ainult enda jalgeette suunata, et eemalt keegi tähele ei paneks ja politseid ei kutsuks. Vahepeal pidime isegi kõik valguse ära kustutama ja pimedas edasi liikuma. Jõudsime kusagile tihedasse bambusedzunglisse, kust vahelt läks kitsas mudane ja ülilibe rada. Mitu korda oleksin peaaegu pikali lennanud - nii pime oli ka. Raja alguses pidime veel paarist aia-august läbi ronima ja olimegi treppide alguses.
3922 redeliastet - Siit me tuleme!!!!

Ronimine oli tohutult kurnav ja ilmselgelt pole ma parimas füüsilises vormis. Juba esimese 10 minutiga tundsin, kuidas jalad on nagu makaronid ja lihased piimhapet täis. Ja ikka tuleb edasi rühkida ühte jalga teise ette tõstes kitsal ja libedal ühe inimese laiusel trepil. Kuna nii pime oli, siis kõrvale ja alla väga ei näinudki, ainult jalgeette vahtisin, et mitte alla libiseda. Vahepeal vaatasin selja taha, kus all paistis miniatuurne autotee ja taskulampide rivi vaikselt treppi mööda üles looklemas. Mõned kohad olid nii püstloodis, et sealt tohtis ainult ühe inimese kaupa üles ronida (teine pidi kaugemal ootama, sest kui ülemine libiseks, saaks tõenäoliselt kõik surma ja kukuks all laiuvasse kuristikku). Paar astet logisesid ka ja üks oli täiesti puudu ja muidugi Taavi suutis seal oma mõlemad jalad veriseks kukkuda, kuigi hoiatasin teda, et puuduv aste. See on see, kui minu jutt jookseb tal ühest kõrvast sisse ja teisest välja :D:D

Vahepeal oli küll surma tunne ja mõtlesin, et ei liigu sealt enam edasi ega tagasi. Hapniku polnud, veepuudus oli ja jalad lihtsalt ei tõusnud enam. Meist kaugel eespool oli veel üks grupp inimesi, kellele ka lõpuks järgi jõudsime. Umbes 1,5 - 2 tunniga olime suutnud ronida mägede tippu. Ma ei oleks arvanudki, et millegi sellisega hakkama saan. See oli lihtsalt nii nii raske, aga kohale me jõudsime. Ülemisel platvormil suutsin veel jalgupidi mudaauku astuda (kuigi sinnamaani olid jalad veel enamvähem puhtad). Kuigi alguses ronides oli täiega palav, siis üleval pilvede ja udu sees oli päris külm ja tuul tahtis minema puhuda. Sellepärast kutsutaksegi rada Stairway to Heaveniks, kuna see ulatub pilvede sisse ja mägede tõttu on seal alati pilvine.

Üleval oli üks inimesi täis pressitud punker, kuhu kõik tormi ja külma eest varjule ronisid. Seal oli võib-olla 40 inimest tihedasti kokkupressitud ning seetõttu oli seal ka natuke soojem. Siiski oli väga-väga külm, kuna kõik riided olid selleks ajaks juba läbimärjad. Ootasime kannatamatult päikesetõusu.

Lõpuks nägimegi pilvede vahelt esimesi päikesekiiri, kuid otsustasime ikka allapoole tagasi ronida, kuna üleval oli nähtavus väga halb. Alla minnes läks udu hõredamaks ja vaade järjest paremaks. Nüüd valgeks minnes lõpuks nägime, kuhu olime välja jõudnud. Alla minna oli palju jubedam kui üles, kuna valges lõpuks nägid kahel pool kitsast trepp-redelit laiuvat lõputut kuristikku. Poleks just meeldiv sealt alla kukkuda. Põlved võttis ka mäest laskumine täiesti makaronideks ning kui lõpuks peale 1,5 tundi treppidest laskumist lõpuks alla jõudsime, ei osanud enam sileda maa peal kõndidagi. Tahaks koguaeg astuda allapoole, aga maa tuleb liiga vara vastu ja siis olime nagu mingid vigased pardid. Kui seisma jäin, hakkasid jalad lihtsalt tõmblema ja värisema. Ma pole vist kunagi nii läbi omadega olnud. Käisin veel mudarajal pikali ühe korra ja endal oli jube naljakas terve tee, kuna kõndida oli nii väärakas.

Autoni jõudes hüppasime taas kasti ja sõitsime tagasi Waikikisse. Jõudsime koju... hommikul 9 paiku. Magasin 6 tundi. Nüüd on kell 4 päeval juba - peaks midagi asjalikku tegema vast, aga ma ei suuda voodist tõusta:D
Igaljuhul - See oli mu elu kõige lahedam ja ekstreemsem kogemus!