North Shore 2

Eelmisel nädalal käisin uuest North Shore'il, seekord koos Reelika, Taavi, Liisi ja Timoga. Sõitsime bussiga Haleiwasse (sinna kus eelmine kord ka olin), käisime natuke poodides ringi ja otsustasime minna Sharks Cove'i. Bussi aga kusagilt ei paistnud nii et hakkasime hääletama. Mingid mehed jäid seisma ja ütlesid, et võime nende kasti puulattide peale istuda, aga Sharks Cove'i nad päris ei sõida vaid poolele teele Turtle Beachi. Mõtlesime, et vaatame siis sinna ka, äkki on kilpsid isegi ja siis hiljem jääletame edasi Sharksi ja Turtle Bay'sse. Jõudsime randa ja kohe nägime hiigelsuurt kilpkonna. Kilpsi nimi oli Missy - 30 aastane Hawaii roheline merikilpkonn)
Eemal vahtisid inimesed midagi vees. Läksime ka jalgupidi vette ja avastasime sealt veel 3-4 hiigelkilpsi ringi ujumas. Taavi läks ühele liiga lähedale ja see sai  vist kurjaks ja üritas hammustada :D

Edasi kõndisime mööda rannajoont lootes leida mõnd rahulikku vähema rahvaga rannakest, kus puhata ja oma siidrid ära juua. Jõudsime Sunset Beachi. Jube palav oli seal - korraks tuli paar vihmapiiska...kahjuks sadama ei hakanud (oleks hea jahutus olnud).

Hääletasime edasi - esimene auto viis meid kohe otse Sharks Cove'i. Läksime ujuma ja tegime mõned kaljuhüpped ka veel. See oli ikkagi päris mõnus. Üks tüdruk vahtis pool tundi ääre peal ja ei julgenud hüpata.
Timol oli ikkagi kinnisidee, et peab mõne suurema hüppekalju otsast ka hüppama. Kuulsaim hüppamiskoht siin on Waimea Beachi kalju. Suundusimegi sinna siis. Reelikal olid jalad kingadest nii lõhki hõõrutud, et oli põhimõtteliselt lombakas seal. Waimeasse jõudes istus kivi peale ja ütles, et ootab kuni ära käime.
Taavi ja Timo läksid esimestena hüppama ja me kõndisime Liisiga järgi ja tegime pilte. Ise ei viitsinud väga minna, kuna pimedaks hakkas juba minema ja külm oli ka veits märgadest riietest.
Taavi lõpuks veenis mind, et pean ka minema. No sitta kah - läksin siis. Ronisin kohe kõige kõrgemale (Taavi ei julgenud alguses, alustas madalamalt) :D
Üleval kaua aega mõelda ei olnud, muidu oleks vist hirm peale tulnud, täitsa kõrge oli see ikka. Alla vaadates nägin sinist vett ja mingeid kalakesi seal ujumas... ja hüppasin. Täiegaaaa mõnus. Tegelikult polnud seal üldse sügav, sest maandusin alguses jalgadega ja siis perseli põhja, aga liiv oli nii pehme nagu oleks vati sisse kukkunud:)

Läksime tagasi bussi peale... külm oli nagu ikka ja uni tuli.. õõõh. Vihkan busse, kus on õhtul sõites jääaeg. Riided olid ka märjad.

Siin on pildid teile tõestuseks (nt Monsale), et ma ikkagi hüppasin alla ka ;D
Ja muidu lahedad pildid kilpsidest ja rannast:

Palja kanniga naine kutsatega

Timo

Taavi

Timo

Taavi

Taavi plärts

Tuule

Tõestusmaterjal

Tõestusmaterjal nr 2 Monsale

Kilpsuga

Missy

Veealused elukad

Konn

Kõnnivad väsinud ja lombakad matkalised

Taavi poosetab ja Liisil on paha olla :D

Manoa Falls ja surfamine

Eelmisel reedel käisime lähedalasuvas vihmametsas Manoa falls trailil. Tegu oli suhteliselt lühikese rajaga, jõudsime koseni umbes poole tunniga. Teepeale jäid ka mõned Lost'i ja Jurassic Park'i võttepaigad. Avatari metsa meenutas see ka. Rada oli jälle üpris mudane, kuiva alaga ikka kohale ei saa. Lõpuks jõudsime koseni, tegime mõned pildid ja hakkasime alla tagasi tulema. Tegelikult läks üks suletud rada veel edasi, aga otsustasime ikka seekord sinna mitte ronima hakata. See oli väga õige tegu, kuna paar minutit hiljem hakkas paduvihma kallama. Raja alguses olid ka hoiatavad sildid mudalaviinide kohta vihma korral nii et ronisime kiirelt alla. Kõik riided olid läbimärjad, isegi seljakoti sisemus. Vaikselt hakkas mudavool ka tugevamaks minema, ei teagi mis nendest inimestest sai, kes alles sel hetkel üles minema hakkasid, kui me juba poolel teel alla olime.
Päris lõbus matk oli iseenesest, kuigi pärast hakkas läbimärgade riietega üsna külm. Bussini oli aega nii et hakkasime Maria hääletama. Üks auto jäi seisma: ees istus isa ja tema downi sündroomiga poeg ja tagaistmel kaks väikest umbes 5 aastast kaksikut poissi. Kuna nad olid lastetoolides, pidime nende vahele ennast pressima, nii et istusin Mari süles kõveras asendis. See downik ütles ka, et mingi märja koera hais on siin. Haha - no pole ime, kui me nii läbivettinud olime.

Järgmine päev käisime Taaviga surfamas. See oli siis minu esimene surfamine üldse! Võtsime Mokust laua (eestlaste jaoks on tund aega laualaenutust 5 doltsi) ja läksime Waikiki randa. Üks Bradi sõber oli ka kaasas, keda Taavi lubas õpetada (mitte et ta ise väga oskaks aga okei) :D
Tegelikult oli palju lihtsam, kui kartsin - sain isegi ühe korra püsti. Vahepeal oli päris hirmus ka, kui hoog tohutusuureks läks ja peaaegu oleks mingi hiigelkanuu minust üle sõitnud:D
Lõpuks olin niiii väsinud - käed olid valusad ja puusakontidel ja põlvedel verevalumid - aga kõik oli seda väärt :)
Kui nüüd natuke paranen, siis lähen kindlasti uuesti!

Pildid Manoa Fallsist:

Waimanalo Beach, Makapu, looduslikud basseinid

Vahepeal tuli Timo meile Austraaliast külla kaheks nädalaks nii et üritame talle võimalikult palju erinevaid kohti Hawaiil näidata. Üks päev otsustasime Sandra, Reelika, Liisi, Krissu ja Timoga minna Waimanalo Beachile. See on kuulus abiellujate rand. Tõsiselt ilus on see küll - üks kenamaid, mida siin näinud. Nii hele-hele sinine vesi ja valge liiv.
Kohale jõudes ootas meid taaskord "ei tohi ujuma minna" silt. Seekord põhjuseks man-o-war ehk siis hiiglaslike kombitsatega meduusilaadne elukas vist. Ühesõnaga need on ohtlikud ja kombitsad kõrvetavad jne. Õnneks me ühtki ei näinud ega saanud kõrvetada. Kilpkonnad olid ainsad loomad, keda nägime, krabid ka muidugi.
Leidsime endale ühe hea spoti ja seadsim end sinna sisse. Meie juures olid vist kõige suuremad lained. Esimese katsejänesena läks vette Liisi - laine lihtsalt lohistas teda mööda põhja edasi tagasi siia ja sinna nii et ta ei saanud isegi püsti. Pärast läksime teised ka vette. Tohutult palju nalja sai nendes lainetes. Meil oli ka 2 boogieboardi kaasas, mis tegi ujumise eriti lõbusaks.

Ma arvan, et siinkohal räägivad pildid ise enda eest:

Umbes kella poole 3 ajal läksid Krissu, Sandra ja Reelika ära. Me otsustasime Timo ja Liisiga, et milleks minna Waikikisse passima, pigem tripiks edasi ja teeks midagi vinget oma vaba päevaga.
Hakkasime lihtsalt suvaliselt mööda randa kõndima. Ühes väikses rannakeses olid kilpkonnad. Alguses vaatasime, et mis asjad need ujuvad seal madalas vees. Jube palju oli neid ja koguaeg käisid veepinnal hingamas. Lasid endale üsna lähedale ka. Üks kohalik mees ütles, et nad võivad hammustada, aga kui vaikselt seljatagant ligi hiilida siis saab sabast kinni napsata:D Me siiski ei riskinud sellega, aga nunnud olid nad ka niisama vaadates:)
Edasi liikusime mööda maanteed. Ühes kohas oli mingi imelik animal farm, kus olid väiksed põssad, suured põssad, kitsed, kanad jne. Donaton boxi sai raha jätta ja siis toita neid sealt võetud heinaga, mis maksis 3 doltsi....aga põhimõtteliselt oli seal iseteenindus, kedagi kohal küll ei paistnud.
Kõndisime vist päris mitu tundi... Vahepeal nägime kõrgelt ääre pealt raisid. Päris vinge! Alguses kuulen, et Liisi karjub: "Näe vaata HAID!". Ehmatasin juba ära, aga tegelikult olid raid ikkagi :P
Lõpuks jõudsime ühe mäe juurde, mille tipus oli majakas. Seal oli üks matkarada ka ja otsustasime seda chekkida. Enne oli Krissu rääkinud, et seal üle mäe on mingid looduslikud basseinid, mille tahtsime järgi chekkida. Basseinide juurde saamiseks pidi rajalt kõrvale minema ja mööda kaljusid ja veerevaid kive alla ronima. Kuna see polnud meil algselt päevaplaanis, olid mul seljas kleit ja flip-flopid - ei ole just parim kaljuronimise varustus. Päris ebamugav ja valus oli ja üli kaua aega võttis et alla/üles ronida, aga sain siiski hakkama. Kuigi oleks vahepeal plätud peaaegu alla kukutanud.
All olid need looduslikud basseinid siis - sellised suured vett täis süvendid vulkaanilise kalju sees. Värvilised kalad ujusid seal. Vaikselt hakkas juba pimedaks minema ja hullult tormine oli seal - lained lõid vastu kaljut vahepeal lausa mitmekümne meetri kõrgusele vist. Pole midagi sellist varem näinud. Kuna mul oli selleks hetkeks juba üsna külm, siis ujuma ei läinud, aga Timo ja Liisi ronisid korraks sinna aukudesse ka. Ilus oli seal....peaks kunagi kindlasti päeval tagasi minema - päiksega... ja paremate jalatsitega.
Ronisime tagasi üles ja hakkasime mõtlema kuidas koju saada. Busse vist väga ei läinudki enam, seega hääletasime. Esimese autoga saime kuskile Koko Headi juurde ja hakkasime bussikas edasi häletama. Üks tüüp jäi seisma, aga auto oli rahvast täis. Küsis kus läheme ja ütles, et kui me 2 minutit ootame, siis ta käib viskab sõbrad koju ära ja tuleb viib meid Waikikisse.
Ootasime umbes 5 minutit... ja tüüp TULIGI! Eriti lucky. Viis meid mõhimõtteliselt kodu ukseette ära, kuigi ise elas hoopis saare teises otsas. Vahel ikka kohtab siin väga toredaid ja heatahtlikke inimesi :)

Aga nüüd siis veel mõned pildid kilpsidest, raidest ja basseinidest:

Raid

Siit pidime tagasi üles ronima

Kiskus tormiseks