Olen jube laisaks jäänud - kohe üldse ei edene see blogi pidamine.
Mitte, et millesti kirjutada ei oleks, vastupidi, täiega palju on
toimunud, aga ei leia kuidagi üldse aega arvutis istumiseks.
Alustan siis seekord hilisematest sündmustest:
Eile käisime Sandraga haikimas. Otsisime netist ühe lahedana tunduva kose (Waimano falls), vaatasime bussiaegu ja sõitsime kohale. Buss viis meid ühte veidrasse neighborhoodi (eestikeelsed sõnad ei tule enam üldse meelde siin olles - vahepeal nt ei suutnud kuidagi meelde tuletada, kuidas pineapple eestikeeles oli :P).
Igaljuhul: Seal oli kellegi aias üks nunnu koer (labradori moodi natuke). Vaatas oma nukrate silmadega otsa meile, nii et lausa pidime sinna minema ja teda läbi aiavõre sügama. Igatsen oma kutsut juba täiega :(
Enamuste aedade peal olid "kurja koera" sildid ja siis olid mingid numpsikud magavad koerad ja kassid seal. Või siis kanad ja kuked. Ühe kana kõhu alt kukkus 8 tibu välja, kui ta püsti tõusis :D Ei saa päris täpselt aru, kuidas nad kõik sinna mahtusid. Tibud hakkasid Sandrale järgi jooksma :D
Aga jõudes nüüd meie matkani, siis algas see totaalse feiliga. Pidi olema väidetavalt lühike ja lihtne hike. Läksime lintide järgi, aga koske kusagilt ei paistnud - ainult jube mägiseks ja keeruliseks läks rada. Ühtki inimest peale meie ka seal metsas ei olnud. Ühe puu otsast leidsime mingi looma koljuluu. Oranzid paelad läksid edasi mäkke. Keeruline oli sinna saada - mullane ja libe, aga kuidagi vinnasime ennast mööda juurikaid. Lõpuks tippu jõudes olime jube uhked enda üle, et oioi kui kaugele me oleme jõudnud ja et ehk oleme varsti kohal ka, kuna 1,5 h olime juba roninud. Kõndisime veel paarkümmen meetrit edasi ja OI NÄE - jõudsime tagasi ALGUSESSE, selle sama värava juurde, kust olime poolteist tundi tagasi sisse tulnud. Istusime lihtsalt maha ja naersime umbes 10 minutit oma erakordse lolluse üle...
"It's an easy hike. You can't really miss the waterfall" - Yeah right! :D:D:D:D
Hakkasime siis otsast peale - tuli välja, et olime kohe alguses valest kohast ära pööranud mingile suvalisele haikimisrajale, mis polnudki kose oma. Lõpuks ikkagi leidsime õige koha ka ülesse. Üsna hull mägironimine oli see ka - libe ja mudane ja kivine. Harry Potteri metsast läksime ka läbi - Vähemalt nii Sandra selle kohta ütles :P
Kosk oli täiega mõnus - esimene koskedest, kus polnud mudane vesi ja lihasööjabakteri eest hoiatavaid silte. Vesi oli isegi päris läbipaistev/sinine seal. Üle tiigi oli riputatud nöör, mille kohal rippus köis - Sai nagu Tarzan vettehüppeid teha kaljunukilt. Päris naljakas oli. Hüppasime mõned korrad ja ronisime mööda koske edasi suurema kose juurde veel. Tegime Sandra GoProga videosid ja pilte (ja pärast tuli välja, et neid ei saagi arvutis avada ja meil polegi ühtki pilti ega vieot :( , mingi jama on tal selle goproga koguaeg :(
Endal kaameras ka kosest eriti pilte pole, kuna suurema juurde saamiseks tuli läbi vee ujuda ja jätsime asjad kaldale...
Tagasiteel käisime veel Chinatownis ananassi, arbuusi ja muid värskeid asju ostma. Huvitav koht on see - kõik poed haisesid vastikult, aga vähemalt odavalt sai värsket kraami ja igast huvitavat hiina värki osta :P
Piparmünti ostsime ka, et htul mojitosid teha ;)
Üleeile tegime mõnusa lebopäeva Liisi ja Sandraga Lanikai rannas (Üks maailma top 10 randadest). Jube ilus ja rahulik on seal - ja vesi on niiii niiiiii sinine ja läbipaistev ja liiv on pehme nagu siid. Teepealt ostsime veel suure pitsa kaasa (tahtsime tagasiteel pitsapoisile öelda veel, et aitäh - pitsats oskad teha küll, aga lõikamist pead veel harjutama. Ühesuuruste tükkide lõikamisega ta eriti hakkama ei saanud :D)
Sellistel mõnusatel vabadel päevadel rannas sinise ookeani ääres liival lebotades mõtlen küll, et ei taha kunagi enam Eestisse. Tahakski jääda siia! Tegelikult mõtlesin sama täna tööl olles ja ookeanit vaadates. Ei tea kuidas ma kunagi Eestis mingit tööd suudan teha, kui siin on töökohast 5 meetri kaugusel rand ja elu on kuidagi nii lihtne ja mõnus. Inimesed on kõik sõbralikud ja kõik tervitavad ja naeratavad.
Eestis vaadataks mind ilmselt imelikult, kui tänaval suvalisele inimesele tere ütleks ja naerataks, aga siin teevad seda kõik ja kogu aeg.
Mis ma siis veel siin teinud olen vahepeal? No näiteks üks päev käisime Krissuga minu töökaaslaste juures korteripeol. Jeff, Blake ja Jordan elavad Ala Moana kandis. Tellisime takso ja sealt edasi kõndisime jala mingi maa. Jõudsime ühe maanteesilla peale ja järsku hakkasid kõik täiest kõrist karjuma ja sõimama ja ropendama keset silda. Ehmatasin täitsa ära, aga siis Blake ütles, et see on nende sõimamissild - kõik päeva pahad emotsioonid (töölt või kust iganes) elavad nad seal välja ja karjuvad sealt sillalt alla kõik pahad mõtted ja sõimusõnad, mis nad päeval on ütlemata jätnud. Järgmine kord siis tean ;)
Üli lahe korter on tüüpidel - kõik seinad on postereid täis - kõiksugu filmi posterid ja isegi nt Lion Kingi ja Tuhkatriinu plakatid. Elutoa lauake oli kaetud kanepipiipude ja muu kahtlase kraamiga. Keset kööki oli beerpongi laud ja seina ääres puur kahe kameeleoniga. Rõdu oli kaetud paksu liivakihiga, kus olid rannatoolid (nagu päris rannas oleks olnud). Igasugu lahedat kraami leidus seal veel.
Mängisime beerpongi ja ühte ülivinget lauamängu (Apples to Apples). Päris vaimukas mäng - tahtsin Eestisse kaasa osta, aga kahjuks pole mul kohvris piisavalt ruumi vist :(
Mingil päeval kunagi eelmine nädal käisime Hanauma Bays uuesti (seekord Taavi ja Liisiga). Nägin hullult lahedaid kalu - mõned olid lausa neoonvärvides ning osad olid hiigelsuured ja päris hirmus oli, kui mulle suud matsutades näkku ujusid:D Muidu mulle täiega meeldib snorgeldada, väljaarvatud see, et korallid on seal nii lähedal ja lained olid ka. Üks hetk tuli mul toru ära prillide küljest ja esimese ropsuga tõmbasin hunniku tulisoolast vett suhu, hakkasin rahmima ja lõin jala vastu koralli lõhki. Varbast verd voolas ja suht rõve oli ikka :P
Järgmine päev pidin tööl ära surema, kuna toss kõõrus seda lahtist nahatükki edasitagasi - isegi sokk oli verine kojujõudes.
Aga see selleks - käisime veel Liisiga Costcos pitsat söömas - Seal on maailma kõige suurem ja odavam pitsa - hiigelpitsa maksis 9.95 $ - jõudsime sellest pool ära süüa kahepeale ainult, kuigi olime hullult näljased.
Kõigist viimaste nädalate sündmustest ei saa muidugi mainimata jätta kõige vingemat ehk siis langevarjuhüpet!
Eelmine reede saigi see siis ära tehtud North Shore'il. Tandemhüpe 4,5 km kõrguselt 60 sekundilise vabalangemisega. Kõige hullem oligi vist see lennukist väljahüppamise hetk - täiesti segane: kõrvad tõmbas kohe lukku, terve maailm keerles ringi ja ei saanud aru kus on maa ja kus on taevas ning sisikonna tõmbas kuskile ülesse. Vabalangemine oli muidugi võimas - selline tunne, et jäängi sealt taevast alla kukkuma. Ülevalt oli terve saar ka ilusti näha. Taavi ütles, et kukkus isegi läbi pilve - oli külm ja niiske olnud. Teine hetk, kus sisikond kurku tõmbus, oli langevarju avamisel - räige jõnksakas käis läbi. Instruktor veel tiirutas ja keerutas seal ookeani kohal ja küsis naljaga, et kas ma ujuda ikka oskan, võib juhtuda et läheb vaja :D
Maandusime siiski elusalt ja tervelt lennuväljal:)
Kõrvad valutasid veel mitu tundi ja lukust lahti läksid alles õhtul - siiski see oli kõike seda piina väärt - läheks kohe uuesti, kui võimalus tekiks!
Tegelikult on veel ülipalju toimunud vahepeal, aga eks ma jätan teile mõned jutud Eestis rääkimiseks ka;)
Ja siin mõningad pildid ka mu vahepealsetest tegemistest:
(jälle tulid kõik läbisegi suvalises järjekorras, aga ei viitsi ümber paigutada) :D
Alustan siis seekord hilisematest sündmustest:
Eile käisime Sandraga haikimas. Otsisime netist ühe lahedana tunduva kose (Waimano falls), vaatasime bussiaegu ja sõitsime kohale. Buss viis meid ühte veidrasse neighborhoodi (eestikeelsed sõnad ei tule enam üldse meelde siin olles - vahepeal nt ei suutnud kuidagi meelde tuletada, kuidas pineapple eestikeeles oli :P).
Igaljuhul: Seal oli kellegi aias üks nunnu koer (labradori moodi natuke). Vaatas oma nukrate silmadega otsa meile, nii et lausa pidime sinna minema ja teda läbi aiavõre sügama. Igatsen oma kutsut juba täiega :(
Enamuste aedade peal olid "kurja koera" sildid ja siis olid mingid numpsikud magavad koerad ja kassid seal. Või siis kanad ja kuked. Ühe kana kõhu alt kukkus 8 tibu välja, kui ta püsti tõusis :D Ei saa päris täpselt aru, kuidas nad kõik sinna mahtusid. Tibud hakkasid Sandrale järgi jooksma :D
Aga jõudes nüüd meie matkani, siis algas see totaalse feiliga. Pidi olema väidetavalt lühike ja lihtne hike. Läksime lintide järgi, aga koske kusagilt ei paistnud - ainult jube mägiseks ja keeruliseks läks rada. Ühtki inimest peale meie ka seal metsas ei olnud. Ühe puu otsast leidsime mingi looma koljuluu. Oranzid paelad läksid edasi mäkke. Keeruline oli sinna saada - mullane ja libe, aga kuidagi vinnasime ennast mööda juurikaid. Lõpuks tippu jõudes olime jube uhked enda üle, et oioi kui kaugele me oleme jõudnud ja et ehk oleme varsti kohal ka, kuna 1,5 h olime juba roninud. Kõndisime veel paarkümmen meetrit edasi ja OI NÄE - jõudsime tagasi ALGUSESSE, selle sama värava juurde, kust olime poolteist tundi tagasi sisse tulnud. Istusime lihtsalt maha ja naersime umbes 10 minutit oma erakordse lolluse üle...
"It's an easy hike. You can't really miss the waterfall" - Yeah right! :D:D:D:D
Hakkasime siis otsast peale - tuli välja, et olime kohe alguses valest kohast ära pööranud mingile suvalisele haikimisrajale, mis polnudki kose oma. Lõpuks ikkagi leidsime õige koha ka ülesse. Üsna hull mägironimine oli see ka - libe ja mudane ja kivine. Harry Potteri metsast läksime ka läbi - Vähemalt nii Sandra selle kohta ütles :P
Kosk oli täiega mõnus - esimene koskedest, kus polnud mudane vesi ja lihasööjabakteri eest hoiatavaid silte. Vesi oli isegi päris läbipaistev/sinine seal. Üle tiigi oli riputatud nöör, mille kohal rippus köis - Sai nagu Tarzan vettehüppeid teha kaljunukilt. Päris naljakas oli. Hüppasime mõned korrad ja ronisime mööda koske edasi suurema kose juurde veel. Tegime Sandra GoProga videosid ja pilte (ja pärast tuli välja, et neid ei saagi arvutis avada ja meil polegi ühtki pilti ega vieot :( , mingi jama on tal selle goproga koguaeg :(
Endal kaameras ka kosest eriti pilte pole, kuna suurema juurde saamiseks tuli läbi vee ujuda ja jätsime asjad kaldale...
Tagasiteel käisime veel Chinatownis ananassi, arbuusi ja muid värskeid asju ostma. Huvitav koht on see - kõik poed haisesid vastikult, aga vähemalt odavalt sai värsket kraami ja igast huvitavat hiina värki osta :P
Piparmünti ostsime ka, et htul mojitosid teha ;)
Üleeile tegime mõnusa lebopäeva Liisi ja Sandraga Lanikai rannas (Üks maailma top 10 randadest). Jube ilus ja rahulik on seal - ja vesi on niiii niiiiii sinine ja läbipaistev ja liiv on pehme nagu siid. Teepealt ostsime veel suure pitsa kaasa (tahtsime tagasiteel pitsapoisile öelda veel, et aitäh - pitsats oskad teha küll, aga lõikamist pead veel harjutama. Ühesuuruste tükkide lõikamisega ta eriti hakkama ei saanud :D)
Sellistel mõnusatel vabadel päevadel rannas sinise ookeani ääres liival lebotades mõtlen küll, et ei taha kunagi enam Eestisse. Tahakski jääda siia! Tegelikult mõtlesin sama täna tööl olles ja ookeanit vaadates. Ei tea kuidas ma kunagi Eestis mingit tööd suudan teha, kui siin on töökohast 5 meetri kaugusel rand ja elu on kuidagi nii lihtne ja mõnus. Inimesed on kõik sõbralikud ja kõik tervitavad ja naeratavad.
Eestis vaadataks mind ilmselt imelikult, kui tänaval suvalisele inimesele tere ütleks ja naerataks, aga siin teevad seda kõik ja kogu aeg.
Mis ma siis veel siin teinud olen vahepeal? No näiteks üks päev käisime Krissuga minu töökaaslaste juures korteripeol. Jeff, Blake ja Jordan elavad Ala Moana kandis. Tellisime takso ja sealt edasi kõndisime jala mingi maa. Jõudsime ühe maanteesilla peale ja järsku hakkasid kõik täiest kõrist karjuma ja sõimama ja ropendama keset silda. Ehmatasin täitsa ära, aga siis Blake ütles, et see on nende sõimamissild - kõik päeva pahad emotsioonid (töölt või kust iganes) elavad nad seal välja ja karjuvad sealt sillalt alla kõik pahad mõtted ja sõimusõnad, mis nad päeval on ütlemata jätnud. Järgmine kord siis tean ;)
Üli lahe korter on tüüpidel - kõik seinad on postereid täis - kõiksugu filmi posterid ja isegi nt Lion Kingi ja Tuhkatriinu plakatid. Elutoa lauake oli kaetud kanepipiipude ja muu kahtlase kraamiga. Keset kööki oli beerpongi laud ja seina ääres puur kahe kameeleoniga. Rõdu oli kaetud paksu liivakihiga, kus olid rannatoolid (nagu päris rannas oleks olnud). Igasugu lahedat kraami leidus seal veel.
Mängisime beerpongi ja ühte ülivinget lauamängu (Apples to Apples). Päris vaimukas mäng - tahtsin Eestisse kaasa osta, aga kahjuks pole mul kohvris piisavalt ruumi vist :(
Mingil päeval kunagi eelmine nädal käisime Hanauma Bays uuesti (seekord Taavi ja Liisiga). Nägin hullult lahedaid kalu - mõned olid lausa neoonvärvides ning osad olid hiigelsuured ja päris hirmus oli, kui mulle suud matsutades näkku ujusid:D Muidu mulle täiega meeldib snorgeldada, väljaarvatud see, et korallid on seal nii lähedal ja lained olid ka. Üks hetk tuli mul toru ära prillide küljest ja esimese ropsuga tõmbasin hunniku tulisoolast vett suhu, hakkasin rahmima ja lõin jala vastu koralli lõhki. Varbast verd voolas ja suht rõve oli ikka :P
Järgmine päev pidin tööl ära surema, kuna toss kõõrus seda lahtist nahatükki edasitagasi - isegi sokk oli verine kojujõudes.
Aga see selleks - käisime veel Liisiga Costcos pitsat söömas - Seal on maailma kõige suurem ja odavam pitsa - hiigelpitsa maksis 9.95 $ - jõudsime sellest pool ära süüa kahepeale ainult, kuigi olime hullult näljased.
Kõigist viimaste nädalate sündmustest ei saa muidugi mainimata jätta kõige vingemat ehk siis langevarjuhüpet!
Eelmine reede saigi see siis ära tehtud North Shore'il. Tandemhüpe 4,5 km kõrguselt 60 sekundilise vabalangemisega. Kõige hullem oligi vist see lennukist väljahüppamise hetk - täiesti segane: kõrvad tõmbas kohe lukku, terve maailm keerles ringi ja ei saanud aru kus on maa ja kus on taevas ning sisikonna tõmbas kuskile ülesse. Vabalangemine oli muidugi võimas - selline tunne, et jäängi sealt taevast alla kukkuma. Ülevalt oli terve saar ka ilusti näha. Taavi ütles, et kukkus isegi läbi pilve - oli külm ja niiske olnud. Teine hetk, kus sisikond kurku tõmbus, oli langevarju avamisel - räige jõnksakas käis läbi. Instruktor veel tiirutas ja keerutas seal ookeani kohal ja küsis naljaga, et kas ma ujuda ikka oskan, võib juhtuda et läheb vaja :D
Maandusime siiski elusalt ja tervelt lennuväljal:)
Kõrvad valutasid veel mitu tundi ja lukust lahti läksid alles õhtul - siiski see oli kõike seda piina väärt - läheks kohe uuesti, kui võimalus tekiks!
Tegelikult on veel ülipalju toimunud vahepeal, aga eks ma jätan teile mõned jutud Eestis rääkimiseks ka;)
Ja siin mõningad pildid ka mu vahepealsetest tegemistest:
(jälle tulid kõik läbisegi suvalises järjekorras, aga ei viitsi ümber paigutada) :D
 |
| Ämblikmees Rauno |
 |
| Minaaa |
 |
| Tavaline tööpäevachill: Sophy ja Blake opereerivad Juan'i :D |
 |
| Beerpong |
 |
| Kuttide rõdu |
 |
| Apples to Apples |
 |
| Blake'i meestesebimispoos :D |
 |
| Liisi Lanikail |
 |
| Minu kodulinn Waikiki (vaade Diamond Headilt) |
 |
| "Viimne" hommikusöök, enne lennukist alla hüppamist |
 |
| Umbes 1/5 meie jalatsitest (ülejäänud peitsime kappi) |
 |
| Postkast |
 |
| Tudukiisu |
 |
| Hunting area aka "Siin metsas on metssead :S" |
 |
| Nüüd juba raske mööda panna |
 |
| Natuke nagu Eesti mets juba (või ma lihtsalt ei mäleta enam, milline see välja näeb) |
 |
| Sandra lost in woods |
 |
| Harry Potteri mets |
 |
| Väike mudaslide |
 |
| Tarzani köis |
 |
| Õhtused mojitod |
 |
| nom |
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar