Livin Aloha: Stairway to Heaven

Eile öösel/ täna hommikul oli kõige vingem päev siiamaani! Käisime Liisi, Krissu, Taavi, Kristjani, Kaspari ja Mariga Stairway to Heavenil ronimas. Üks Krissu tuttav (James) käib iga nädalavahetus kusagil lahedates kohtades matkamas ja võttis meid seekord kaasa. Reede öösel kell 1:35 lükkasime soojad riided selga ja hakkasime kodust kõndima Jamesiga kohtuma. Päris imelik oli tänaval kõndida pikkades teksades, pusa ja seljakotiga, kui inimesed lühikestes kleitides ja pükstes tänavatel pidutsesid ja jaurasid. Saime mõned imelikud pilgud.
Kui olime peaaegu kohtumispaika jõudnud, sõitis James meile autoga vastu ja ütles, et hüpaku kasti (5 inimest mahtus autosse sisse ja me ülejäänud sõitsime taga kastis - see on siin lubatud vist või siis politsei lihtsalt pigistab silma kinni, aga paljud harrastavad seda). Muidugi pidime sõitma läbi põhi klubide tänavate 5 inimest surutud auto kasti. Inimesed pildistasid meid ja vahepeal hüppas mingi suvaline purjus jorss sinna meie juurde :D

Autokastis sõit oli tegelikult täiega lahe. Tuul lehvitas juukseid ja mõnus oli. Ainult, et maanteele jõudes läks asi natuke hulluks - tuul oli nii tugev, et silmi ei saanud väga lahti või olid juuksed näos (väga raske on neid lahti kammida siiamaani). Vahepeal lendas mingi jura mulle ka puuotsast näkku, mis oli päris valus, aga õnneks olen terve ikka.

Jõudsime kohale Stairway to Heaveni juurde umbes 3 paiku. Räägitakse, et kella poole 4 paiku tuleb sinna valvur ja siis sinna minna ei saa enam. Inimesi on seal surma saanud isegi, seepärast ongi see matk keelatud tegelikult, aga ikka leidub hulljulgeid, kes sinna ronivad (nagu meie :D).
Ronisime aia vahelt läbi ja taskulampide valguses asusime raja algust otsima. Taskulampi tohtis ainult enda jalgeette suunata, et eemalt keegi tähele ei paneks ja politseid ei kutsuks. Vahepeal pidime isegi kõik valguse ära kustutama ja pimedas edasi liikuma. Jõudsime kusagile tihedasse bambusedzunglisse, kust vahelt läks kitsas mudane ja ülilibe rada. Mitu korda oleksin peaaegu pikali lennanud - nii pime oli ka. Raja alguses pidime veel paarist aia-august läbi ronima ja olimegi treppide alguses.
3922 redeliastet - Siit me tuleme!!!!

Ronimine oli tohutult kurnav ja ilmselgelt pole ma parimas füüsilises vormis. Juba esimese 10 minutiga tundsin, kuidas jalad on nagu makaronid ja lihased piimhapet täis. Ja ikka tuleb edasi rühkida ühte jalga teise ette tõstes kitsal ja libedal ühe inimese laiusel trepil. Kuna nii pime oli, siis kõrvale ja alla väga ei näinudki, ainult jalgeette vahtisin, et mitte alla libiseda. Vahepeal vaatasin selja taha, kus all paistis miniatuurne autotee ja taskulampide rivi vaikselt treppi mööda üles looklemas. Mõned kohad olid nii püstloodis, et sealt tohtis ainult ühe inimese kaupa üles ronida (teine pidi kaugemal ootama, sest kui ülemine libiseks, saaks tõenäoliselt kõik surma ja kukuks all laiuvasse kuristikku). Paar astet logisesid ka ja üks oli täiesti puudu ja muidugi Taavi suutis seal oma mõlemad jalad veriseks kukkuda, kuigi hoiatasin teda, et puuduv aste. See on see, kui minu jutt jookseb tal ühest kõrvast sisse ja teisest välja :D:D

Vahepeal oli küll surma tunne ja mõtlesin, et ei liigu sealt enam edasi ega tagasi. Hapniku polnud, veepuudus oli ja jalad lihtsalt ei tõusnud enam. Meist kaugel eespool oli veel üks grupp inimesi, kellele ka lõpuks järgi jõudsime. Umbes 1,5 - 2 tunniga olime suutnud ronida mägede tippu. Ma ei oleks arvanudki, et millegi sellisega hakkama saan. See oli lihtsalt nii nii raske, aga kohale me jõudsime. Ülemisel platvormil suutsin veel jalgupidi mudaauku astuda (kuigi sinnamaani olid jalad veel enamvähem puhtad). Kuigi alguses ronides oli täiega palav, siis üleval pilvede ja udu sees oli päris külm ja tuul tahtis minema puhuda. Sellepärast kutsutaksegi rada Stairway to Heaveniks, kuna see ulatub pilvede sisse ja mägede tõttu on seal alati pilvine.

Üleval oli üks inimesi täis pressitud punker, kuhu kõik tormi ja külma eest varjule ronisid. Seal oli võib-olla 40 inimest tihedasti kokkupressitud ning seetõttu oli seal ka natuke soojem. Siiski oli väga-väga külm, kuna kõik riided olid selleks ajaks juba läbimärjad. Ootasime kannatamatult päikesetõusu.

Lõpuks nägimegi pilvede vahelt esimesi päikesekiiri, kuid otsustasime ikka allapoole tagasi ronida, kuna üleval oli nähtavus väga halb. Alla minnes läks udu hõredamaks ja vaade järjest paremaks. Nüüd valgeks minnes lõpuks nägime, kuhu olime välja jõudnud. Alla minna oli palju jubedam kui üles, kuna valges lõpuks nägid kahel pool kitsast trepp-redelit laiuvat lõputut kuristikku. Poleks just meeldiv sealt alla kukkuda. Põlved võttis ka mäest laskumine täiesti makaronideks ning kui lõpuks peale 1,5 tundi treppidest laskumist lõpuks alla jõudsime, ei osanud enam sileda maa peal kõndidagi. Tahaks koguaeg astuda allapoole, aga maa tuleb liiga vara vastu ja siis olime nagu mingid vigased pardid. Kui seisma jäin, hakkasid jalad lihtsalt tõmblema ja värisema. Ma pole vist kunagi nii läbi omadega olnud. Käisin veel mudarajal pikali ühe korra ja endal oli jube naljakas terve tee, kuna kõndida oli nii väärakas.

Autoni jõudes hüppasime taas kasti ja sõitsime tagasi Waikikisse. Jõudsime koju... hommikul 9 paiku. Magasin 6 tundi. Nüüd on kell 4 päeval juba - peaks midagi asjalikku tegema vast, aga ma ei suuda voodist tõusta:D
Igaljuhul - See oli mu elu kõige lahedam ja ekstreemsem kogemus!