Livin Aloha: Hawaii

Üleeile õhtul jõudsime lõpuks Hawaiile. Hull troopika on ikka siin - üli soe ja niiske. Võtsime 4-kesi takso ja sõitsime oma ajutisse elukohta. Selgus, et nii Liisi ja Krissu kui ka minu ja Taavi ajutine korter asuvad samas majas. Meil on siin mõnus 20nda korruse vaade :)
Käisime Taaviga õhtul veel natuke ringi...leidsime ranna ka üles täitsa kogemata. Ulmeline tunne oli, et jõudsimegi kohale. Mõtesin,et kohe ärkan üles oma voodis Eestis ja avastan, et tegu oli järjekordse unenäoga. Aga ei, kõik on täiesti reaalne!

Nii teistsugune on siin...palmid igalpool...ja pooled autod on punast värvi Mustangid. See on mingi põhiauto siin. Inimesed on ka hullult sõbralikud....tänaval üks naine nt ütles, et talle meeldivad mu kingad, kui ta koera paitasin. Või siis käivad mustanahalised kanepit pakkumas...seda on ka juba päris mitmeid kordi juhtunud.

Käisime kortereid otsimas ka eile, mis on suht keeruline siin. Paljud tahavad tõendit töökoha ja u 6000 dollarilise kuupalga kohta, mida meil muidugi pole veel. Krissu, Liisi ja Allar käisid ühte kohta vaatamas, kuid seal tundus liiga hull kontroll...Kolmetoalises korteris üle 4 inimese ei lubata ööbida, aga meid on lausa 9. Seega oleks tore leida mingi korter, kuhu lihtne sisse hiilida, et poleks kaameraid ja turvamehi igalpool. Hiljem käisime veel ühte kohta vaatamas, mis oli üli-üli ilus ja suur. Kaks magamistuba ja kaks vannituba ja megasuur elutuba. Külmkapil jäämasinad ja asjad. Õues oli veel bassein, mullivann, grilliala pluss privaat jõusaal keldrikorrusel. Maakler andis meile ankeedi ja ütles, et täidaksime võimalikult ruttu ära ning faksiks selle talle. Aga noooooooo tõesti pole võimalik Waikikist leida kohta, kus saaks faksi saata. Otsisime pool õhtut ja kui lõpuks ühe koha leidsime siis lõi mingi errori ette, nii et sinnapaika see jäigi.
Päris hullult põlesime ära selle mööda linna jooksmise ja korterite otsimisega...isegi SPF 30 ei aita siin. Väga hull, kleit on selga päevitunud. Umbes 6-7 ajal tulime koju lõpuks, et asjad võtta ja ujuma minna aga u 10 minutiga läks õues kottpimedaks, nii et kui randa jõudsime siis ei viitsinudki enam väga... Mõtlesime, et jätab selle siis järgmisek päevaks.

Meiega samas majas 13 korrust allpool pidas üks eesti tüdrukutest (Inge-Riin) sünnipäeva, kuhu siis läksime Krissu, Liisi ja ülejäänud eestlastega siit majast. Südaöö kanti otsustati randa minna kambaga, aga kuna Krissul on üks kohalik tuttav siin, kes ka linnapeal oli siis läksime nendega kusagile baari hoopis. Teepeal jäime rääkima ühe kohaliku tüübiga. Siin on üldse inimesed nii avatud ja sõbralikud. Tänava peal alatihti tulevad inimesed lihtsalt rääkima.
Baari jõudes turvamehed vaatasid ja painutasid meie dokumente seal ja uurisid iga nurga pealt. Ei tahtnud väga uskuda, et 21+ oleme, aga saime ikkagi sisse lõpuks. Veidi imelik koht oli, võrdleks seda Eesti Nimetaga - puupüsti täis ja natuke kahtlane rahvas. Mingi u 50 a mees tuli rääkima minuga ja lahti temast ka ei saanud kuidagi...ostis mulle ühe Malibu-cola vähemalt:P
Peale u 20 minutit seal olemist viskas meil Liisiga kopa ette juba ja otsustasime ruttu põgeneda oma stalkeritest seal. Ütlesime, et lähme korra välja ja põhimõtteliselt lihtsalt jooksime minema. Olime ka kuskil täiesti lambises kohas ja polnud väga aimugi kuhupoole minema peaks, et tagasi Waikiki randa jõuda. Kõndisime siis suvaliselt kuskile poole. Palju kahtlaseid tegelasi tuli vastu... prostituudid ja muidu imelikud. Igasuguseid aineid pakutakse seal ka tänava peal. Kanepit on 2 päeva jooksul juba u 10 korda mulle pakutud.
Jõudsime siis lõpuks randa ja läksime esimese kahe ettejuhtuva kohalikuga rääkima, kes seal kummirõngaste peal lebotasid. Neil oli väike 5 kuune kutsu ka, kelle nimi on Rainbow. Üliarmas väike tegelane :)
Kutid olid täiega ägedad, rääkisime maast ja ilmast ja lihtsalt chillisime. Neil oli kitarr ka ja üks tüüpidest siis räppis meile selle saatel mingit omatehtud lugu. Võib öelda, et tüübil oli annet küll;)
Umbes 5 ajal otsustasime, et peaks koju tagasi minema, kuna suht väsinud olime. Vahetasime veel kontakte ja kutid lubasid meie soolaleivakale tulla, kui kunagi korteri leiame:)

Täna hommikul käisime niisama Taaviga rannas ujumas ja päevitamas. Umbes poole tunniga põlesime ära. Õlad on nii valusad, et õudne lausa. Tavaliselt ma ei põle üldse kergelt ära, aga siin on täitsa võimatu:P
Hullult palav on ka, aga vähemalt on igalpool veekraanid ja enamus söögikohtadest saab juua lõpututes kogustes. Nt käisime Subways hommikust söömas ja sealt saab siis topsi, mida võib refillida nii palju kordi kui tahad. Vahepeal olime rannas ja kui janu tuli, käisin ületee oma topsi täitmas.
Ujumas käisime ka...vesi on nii jubedalt soolane siin. Ujudes lõi mulle laine näkku ja ütleme ausalt, et pärast ma enam silmi lahti teha ei suutnud tükk aega. Valus ja rõve on, kui see soolane ookeanivesi silma läheb, kuigi ilmselt on see harjumuse asi. Muidu on küll mõnus...vesi on nagu supp (umbes 27 kraadi on siin keskmine vee temperatuur).