Livin Aloha: Piraadilaevaga seilamas

Eile käisime Liisi, Krissu ja Alexiga purjetamas. Möksisime päiksekreemid peale ja viskasime laeva tekile lebosse. Selline mõnus rahulik õõtsumine - muusika mängis, päike paistis ja elu oli chill. Tegelikult oli muidugi rahulikust õõtsumisest ja päevitamisest asi kaugel. Mida kaugemale ookeani peale jõudsime, seda suuremaks läksid lained. Meile öeldi, et istuksime laeva ninasse, kuna seal on lahe ja kõigutab rohkem ja nalja saab. Läksime siis sinna Liisiga...alguses oli normaalne, lihtsalt kõikus täiega ja vahepeal pritsis natuke vett näkku ka. aga lained läksid järjest hullemaks ja lõpuks oli laev nii viltu, et pool külge oli vee all ja iga lainega käis laevanina vee alla (see koht kus me olime ja kramplikult käega trossidest kinni hoidsime, et mitte üle parda lennata). Mitte midagi ei näinud ka, kuna iga paari sekundi tagant lendas hiidlaine näkku ja selga ja igalepoole. Püüdsime tagasi laeva keskossa saada, aga see oli ka suhteliselt võimatu... Püsti ei saanud ja lendasin ühest otsast teise.. lõpuks kuidagi poolkäpukil roomasin kohale. Liisi üritas alla kajutisse oma rätikut kuivama viia, kuna vett oli terve laev täis ja kõik asjad said läbimärjaks. All oli põrand üli libe ja Liisi kukkus seal mitu korda külili ja libises ühest seinast teise koos laudade ja toolidega. Täielik titanicu tunne oli igaljuhul. Mõtlesime, et sealt me küll eluga ei pääse. Umbes 2 tundi oli seda hullumeelset loksumist ja veemöllu, kuni lõpuks kurssi muutsime ja asi maha rahunes. Waikiki ranna lähedal viskasime ankru põhja ja siis oli juba rahulik. Sai ringi kõndida ja pilte teha ja kapten grillis vorstikesi ja igasugu snäkke pakuti. Osad käisid ujumas ka, kuid me olime selleks hetkeks juba nii ligunenud, et ei leidnud vajadust:D Ookean tuli ise meie juurde laeva pardale :D:D Kokku seilisime umbes 6 tundi. Väga lahe elamus oli kokkuvõttes ja kordaks iga kell ;)

Liisiga tagasi koju kõndides tutvusime ühe vene tüdrukuga. Ta tuli meie juurde ja küsis et oioi mis keel see on mis te räägite ja siis jäi jutustama meiega. Kõndisime tükk aega ühes suunas ja siis tuli välja, et elab meiega samal tänaval. Kodutänavale jõudes tuli välja, et isegi samas majas, ainult et 3 korrust allpool. Päris haige kokkusattumus tegelikult, arvestades kui palju tänavaid, maju ja kortereid siin on :P
Igaljuhul lubas meid igatepidi aidata ja ütles, et kirjutaksime talle jne.

Õhtul lõikas Kaspar Taavil juukseid. Päris hirmus oli vaadata seda alguses, kuidagi väga huvitav lõikamisstiil oli tal - lihtsalt tuimalt sirhelt lasi kääridega....kuigi lõpptulemus isegi tuli täitsa hea, nii et ei teagi, ju siis on annet. Arutasime siin juba, et peaks salongi avama - Kaspar lõikab ja Taavi pühib juukseid kokku.
Ahhjaa "meistrimees" Taavi üritas kätepesuseebipudelist juuksepritsi teha hambaorkidega (Arvata on, et see ei toiminud ju, aga naljakas oli ikka).