Lendamine

Täna hommikul (või eile...ma isegi ei saa aru enam..ajataju on täiesti sassis) läksime Eestist lennuki peale. Turvaväravatest läbi minnes juba oli veidi koomilisem situatsioon. Turva katsus Taavi püksiäärt läbi ja kuna tal on seal mingi krõps katki siis püksid lendasid eest lahti ja oleksid peaaegu alla kukkunud. Me ei osanud midagi muud teha kui naerda, aga turva oli suht ehmunud. "Ups" oli ainuke sõna mida ta öelda suutis:D

Edasi läksime lennuki peale. Väga rõve väike ja kitsas lennuk oli, aga vähemalt lühike lend - 2 h ja olime Amsterdamis. Päris hiiglaslik lennujaam oli seal ja absoluutselt ei saanud alguses aru, kuhu minema peaks. Pidime kuskilt numbri võtma, vaadati meie paberid üle ja anti uued piletid, siis pidime veel eraldi passikontrolli minema. Ülipikk järjekord oli, aga õnneks seal meid väga kaua kinni ei hoitud.. Korra vaatasid ja naeratasid ja kõik. Edasi siis enne lennukile minekut tuli uuesti mingi küsitlus. Meid neljakesi kutsuti ühe laua taha ja hakati siis uurima, kuhu minek ja miks ja mida. Küsiti ka nt et kas ikka ise pakkisime oma kohvrid ja ega keegi teine ei ole sinna midagi pannud või kaasa andnud. Taavi siis ütles, et sõbranna andis mulle raamatu kaasa (Tänks Reelika). Selle peale tulid kõikvõimalikud veidrad küsimused, et kas ma ikka tegin selle raamatu lahti ka ja kas see oli pakitud ja kuhu sisse ja kui täpselt ma ikka seda raamatut uurisin enne. Hahha. Jäi meie vastustega rahule lõpuks ja raamat jäi ka alles:) Siis pidime veel kuskil kabiinis seisma jalad harkis ja käed üleval, kus meid siis üle skaneeriti.

Amsterdam-Seattle lennuk oli võrreldes eelmisega mõnus suur. Istusime Taaviga täiesti lennuki viimases (44) reas. Kohe hakkas meie ees istuv vanem mees seletama meile midagi. Hullult rääkis ja tegi nalja, aga alguses ei saanud me küll mitte midagi aru. Vahtisime lollide nägudega üksteisele otsa. Tuli välja, et mees oli shotlane ja päris korraliku aksendiga. Eriti selle mootoriplärina kõrvalt oli raske midagi kuulda. Pakkus meile mingeid oma müslibatoonikesi süüa ja niisama jutustas.
Lend oli küll üsna väsitavalt pikk (10 tundi), kuid tunduvalt huvitavam oli seal, kui Amsterdami lennul. Kõigi istmete seljatugedel olid ekraanid, kust sai filme/sarju vaadata, mänge mängida, muusikat kuulata jne. Süüa ja juua anti ka iga natukese aja tagant... Tundsin ennast täiesti täissöödetuna sealt lahkudes.

Seattle lennujaamas tuli läbida vestlus piiriametnikuga. Selline sõbralik tüüp oli...rääkisime niisama natuke juttu ja soovis head reisi mulle. Edasi läksime oma pagasit otsima, kuna see ei läinud mitte otse Hawaiile, vaid tuli vahepeal kontrollimiseks välja võtta. Oli seal siis üks nunnu narkokoerake, kes ringi nuuskis. Liisi kott aga meeldis talle kuidagi natuke liiga palju - toppis sinna pea sisse ja hakkas kraapima. Põhjuseks ilmselt ahvatlevalt lõhnavad võileivad, mida Liisi suure vaeva ja armastusega endale kaasa oli teinud (kuna Hawaii lennul süüa ei saa). Puistati siis terve ta kohver läbi ning võileivad visati kah minema :S

Nüüd istume siin Seattle'i lennujaamas. Päris hea, saab vahelduseks sirutada ja internetti. Korraks käisime õues ka ringi vaatamas, aga midagi eriti lahedat siin ligiduses ei paistnud. Üks ukrainlasest lennujaamatöötaja küll soovitas meil rongiga/metrooga vms linna sõita, kuid me otsustasime, et ei hakka ikka reisima nii kaugele selle 6 h jooksul, mis meil siin aega on. Pärast nägi meid jälle lennujaama peal ja oli suht pettunud, et miks me siis ei läinud ikka.
Suhteliselt läbi oleme omadega juba sellest pikast lendamisest. Eesti aja järgi hakkasime hommikul kell 6 liikuma ja nüüd on juba kell 1 öösel seal. Siina aga kell alles 3 päeval... Nii palju aega on mööda läinud aga ikka päike särab vastu.. Veider, ma ei saa isegi aru kas ma olen väsinud või mitte.

Suhkruvatt

Kusagil Gröönimaa kandis (hiigel jääpangad 11,6 km kõrguselt)

Maandusime Seattle'is